Nõukogude okupatsioon 1944–1991
Üleminek üldisele keskharidusele
1966. aastal võeti NSV Liidus vastu otsused hariduse sisu uuendamiseks ja üldise keskhariduse teostamiseks. Määruse Üldharidusliku keskkooli töö edasise parandamise abinõudest kohaselt sai kõige tähtsamaks ülesandeks üldise keskhariduse elluviimine põhiliselt 1970. aastaks.
Tallinna 16. Keskkooli abituriendid koos õpetajatega 1968. aastal. EPAM 54789-3
Sama määrus nägi ette üldhariduse sisu täiendamise vastavalt kaasaja teaduse ja kultuuri saavutustele, millest tulenevalt muutusid uued õppeprogrammid raskemaks ja ülekoormatumaks. Sellega kaasnes õppeedukuse probleem: klassikursuse lõpetajate protsent muutus ülioluliseks näitajaks, mille põhjal hinnati koolide tööd ja koostati pingeridasid. Kuna koole ja õpetajaid survestati järjest kõrgemaid näitajaid saavutama, kannatas "protsentomaania" all paratamatult õppetöö kvaliteet. Liiduvabariikide arvestuses oli ENSV õppeedukuse näitajate poolest pidevalt viimasel kohal, kuna Eestis otsiti edasijõudmatute abistamiseks eeskätt siiski pedagoogilisi mitte administratiivseid abinõusid: õpiraskuste ning terviseprobleemidega lastele avati tasandusklasse, sanatoorseid- ja erikoole. ENSV Haridusministeeriumi ettepanek keskhariduse diferentseerimisest humanitaar-, reaal- ja põllumajanduslikeks harudeks, mis arvestaks laste erinevaid huve ja võimeid, tembeldati aga Moskvas nõukogude kooli ühtsust lõhkuvaks kodanlikuks ideeks.
Mõnevõrra leevendas olukorda fakultatiivainete ja süvendatud aineõpetusega klasside laiema rakendamise lubamine alates 1967/68. õppeaastast. ENSV-s olid võõrkeele-, muusika- ja kunstiõpetuse süvaklassid tegevust alustanud juba 1960. aastate alguses – nende loomiseks ja koolieksperimentide korraldamiseks kasutati oskuslikult ära 1961. aasta märtsis ilmunud üleliidulist määrust võõrkeeleõpetuse laiendamisest. Alates 1960. aastate lõpust laienes süva- ja fakultatiivainete õpetamine Eestis märgatavalt, sellega eristusime oluliselt teistest liiduvabariikidest.
Muusika-, võõrkeele-, keemia- ja füüsikakabinetid 1960. aastate lõpus. EPAM F1923, F1926, F1934, F1935
1970. aastatel hakati koolides järjest enam rakendama kabinetsüsteemi – ainekabinet sisustati vastava aine õpetamiseks vajaliku inventari, tehniliste- ja näitvahendite, teatmeteoste, jaotusmaterjalide ja muu vajalikuga, et muuta õppetöö huvitavamaks ja mitmekesisemaks.
Kesk- ja kutsekoolide parimate lõpetajate vasatuvõtt Toompeal 1982. aastal. EPAM F52045
Seoses üldisele keskharidusele ülemineku programmi rakendamisega toimus 1970. aastatel keskhariduse kiire levik. Oma maksimumi saavutas neil aastail ka õhtu- ja kaugõppekeskkoolide, kuhu ettevõtted pidid keskhariduseta töötajaid suunama, lõpetajate arv. Abistamaks noori elukutse valikul ja tutvustamaks erinevaid ametialasid, intensiivistati 1970. aastatel koolides kutsesuunitlusalast tööd ning loodi linnade ja rajoonide haridusosakondade juurde kutsenõuandlaid.
Kutsesuunitlusnurk Tallinna 33. Keskkoolis ja õpilased ekskursioonil ekskavaatoritehases Talleks.
EPAM F55522-1 ja 13
1970. aastatel süvenes venestamise tendents ning koolides vene keele (ametlikult vabatahtliku õppeaine) tundide arvu suurendamise nõue, eriti pärast Karl Vaino nimetamist EKP KK I sekretäriks 1978. aastal. Sama aasta detsembris võttis EKP KK Büroo vastu salajase otsuse Vene keele omandamise ja õpetamise edasisest täiustamisest (vastav üleliiduline määrus ilmus sama aasta oktoobris), mis kohustas kõigi vahenditega kaasa aitama kogu elanikkonna, aga eeskätt noorsoo vene keele omandamisele ja nägi ette vene keele õpetamise ka lasteaedades (5–6-aastastele). Koolis tulnuks vene keele tundide arvu suurendada eeskätt emakeele ja kirjanduse ning muusika- ja võõrkeeletundide arvel; NSV Liidu haridusminister Prokofjev nõudis eesti keele õpetamise lõpetamist pärast VIII klassi. F. Eisenil õnnestus seda ära hoida tänu EKP KK sekretäri Vaino Väljase kindlale toetusele. 1980. aasta juulis saadeti F. Eisen pensionile ja ENSV haridusministriks määrati Elsa Gretškina. Septembris puhkesid Tallinnas koolinoorte rahutused, oktoobris ilmus 40-kiri, milles tuntud kultuuritegelased avaldasid muret eesti keele kasutamise piiramise ja rahvusteaduste arengu pidurdamise üle. Loodetud dialoogi ametivõimudega sellele ei järgnenud ja 1980. aastate esimesel poolel jätkus ühepoolse kakskeelsuse ja vene keele kui "teise emakeele" pealesurumine.
Esimene koolipäev Tallinna 2. Keskkoolis 1970. aastate lõpus. EPAM F50531-4
Eesti koolist kujunes 1960–1970. aastail NSV Liidus hariduslike uuenduste algataja ja kandja – originaalõpikute ja õpikufondide, süva- ja tasandusklasside ning erikoolide võrgu väljaarendamise kõrval hakati 1960. aastatel Eestis katsetama 5-päevast õppenädalat. Kui fakultaiivtundides piirduti teistes liiduvabariikides peamiselt põhiainete lisaõppe või järeleaitamisega, siis Eesti koolis kasutati neid tunde psühholoogia, looduskaitse ja kodu-uurimise või esteetilise kasvatuse, teatri- ja filmikunsti aluste laiemaks õpetamiseks. Neid aastaid iseloomustas ka arvukate teadusuuringute läbiviimine ja uute õppemeetodite (pogrammõpe, iseseisev ja rühmatöö jm) kasutusele võtmine.
ENSV tuntud pedagoogikateadlasi:
alustas Tartu Ülikoolis õppejõuna tööd juba 1931. aastal, tegeldes põhiliselt pedagoogilise psühholoogia küsimustega. Nõukogude ajal sai tema peamiseks uurimisobjektiks eesti kooli ja pedagoogika ajalugu. Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedris (1951–1963 kateedri juhataja) töötas Elango kuni 1983. aastani. Tema initsiatiivil alustasid 1962. aastal tegevust õpetajate uurimiskursused, millest kasvas välja Ühiskondlik Pedagoogika Uurimisinstituut (ÜPUI), kus ta kuni 1993. aastani juhendas kooliajaloo probleemgrupi tööd. Ta on koostanud mitmeid kooliajaloo väljaandeid, esinenud lektorina õpetajate kursustel ja hariduskonverentsidel-kongressidel, avaldanud hulgaliselt kirjutisi pedagoogilises perioodikas ja teaduskogumikes.
EPAM F52488
töötas Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamise järel loogika- ja psühholoogiaõpetajana, 1956–1975 oli ta Tartu Riiklikus Ülikoolis pedagoogika õppejõud, aastast 1963 pedagoogikakateedri juhataja. Alates 1975. aastast pedagoogika- ja psühholoogiaõppejõud (aastast 1985 kateedrijuhataja) Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Tegeles didaktika, kasvatusteooria, arengu- ja sotsiaalpsühholoogia uurimisega, oli üks ÜPUI juhtfiguure ja uurimistööde juhendajaid. H. Liimets oli NSVL Pedagoogikateaduste Akadeemia akadeemik, Helsingi ja Tampere ülikoolide audoktor, aastast 1985 ENSV teeneline teadlane. Avaldanud hulgaliselt teadusartikleid ja kuus monograafiat, osalenud paljudes rahvusvahelistes teaduskonverentsides.
EPAM 51431
töötas pärast Tartu Riikliku Ülikooli lõpetamist pedagoogika- ja psühholoogiaõpetajana, aastatel 1955–1961 pedagoogika- ja didaktikaõppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja 1961–1990 Tartu Riiklikus Ülikoolis (1975–1985 pedagoogikakateedri juhataja). Uuris õpetuse individualiseerimist, diferentseerimist ja andekate laste arendamist. Oli üks ÜPUI asutajaid ja juhendas didaktika probleemgrupi tööd. 1990. aastatel juhtis Tallinna Pedagoogikaülikoolis rahvusvahelise programmi Andekas laps Eesti töörühma. Teaduslike uurimuste kõrval avaldanud hulgaliselt ka populaarteaduslikke artikleid. Aastast 1989 ENSV teeneline teadlane.
EPAM F54322