Nõukogude okupatsioon 1944–1991
Nõukoguliku hariduskorralduse juurutamine


1944. aasta sügisel jätkus sõja tõttu katkenud üleminek Nõukogude Liidus kehtivale koolikorraldusele. Uuteks koolitüüpideks said 4-klassiline algkool, 7-klassiline mittetäielik keskkool ja 11-klassiline keskkool. Tuues põhjuseks vene keele õppimise vajaduse, õnnestus ENSV haridusjuhtidel säilitada 11-klassilist üldhariduskooli (ENSV Rahvakomissaride Nõukogu määrus 14. veebruarist 1946). Ka ENSV vene õppekeelega keskkoolid töötasid algul 11-klassilistena, kuid muudeti 1952/53. õppeaastast 10-klassilisteks, millega kaasnes erinevuste suurenemine eesti ja vene õppekeelega koolide õppetöös.




Tallinna 21. Keskkooli IIb klass 1947. aasta kevadel. EPAM F51020


Keskkoolides säilis diferentseeritud õppemaks, mis kaotati alles 1956/57. õppeaastal. 1943. aastal oli NSV Liidus sätestatud linnakoolides poeg- ja tütarlaste lahusõpetamine (lõpetati 1954/55. õppeaastast) ja sellest lähtuti ka ENSV-s, kuigi seda takistas ruumide puudus – suur hulk koolimaju oli sõjas hävinud või kannatada saanud. Õpperuumide nappust suurendas veelgi üleminek 7-klassilisele koolikohustusele, mis hakkas kehtima 1946. aasta algusest. Koolikohustuslikud olid lapsed vanuses 7–16 aastat. Ruumipuudusel tuli linnades õppetööd sageli korraldada kolmes, kohati isegi neljas vahetuses. 1949/50. õppeaastaks suudeti siiski kolmandad vahetused enamuses likvideerida. 1946. aasta kevadel nimetati ENSV Hariduse Rahvakomissariaat ümber ENSV Haridusministeeriumiks.




Keemiatund Tallinna 21. Keskkoolis 1940. aastate lõpus. EPAM F50884-2


Koolide käimapanemisel pärast sõda oli suureks takistuseks kutsega õpetajate nappus – 1946. aasta alguses oli 41,7% üldhariduskoolide õpetajatest pedagoogilise erihariduseta. Lisaks sellele, et paljud õpetajad olid siirdunud teistele tööaladele ja paljud ka Eestist põgenenud, alustas uus võim pedagoogilise kaadri hulgas puhastust, et selgitada välja nõukogude kooli sobivad õpetajad. Kõik kutselised õpetajad registreeriti, seejuures tuli õpetajal täita spetsiaalselt selleks väljatöötatud ankeet, mis sisaldas üksikasjalikke küsimusi õpetaja eluloo ja senise tegevuse kohta. Et vähendada õpetajate põuda, suunati siia Venemaa eestlastest õpetajaid, kes aga ei tundnud kohalikke olusid ja valdasid halvasti eesti keelt, mis põhjustas hulgaliselt anekdootlikke vahejuhtumeid.





Õpetajate ja teiste haridusalal töötajate abistamiseks ja täiendõppeks loodi 1945. aastal Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut, mis hakkas välja andma kogumikku Abiks õpetajale (ilmus kuni 1950). Piirkondades osutasid õpetajatele metoodilist abi maakonna haridusosakonna juures töötavad pedagoogilised kabinetid.


Vabariiklik Õpetajate Täiendusinstituut (VÕT) loodi 1945. aastal senise Tallinna Linna Pedagoogilise Muuseumi reorganiseerimise tulemusena. VÕT-i ülesandeks oli kursuste, seminaride, praktikumide jne korraldamine, konsultatsioonide andmine, näituste organiseerimine, metoodiliste materjalide väljaandmine ja levitamine. 1960. aastal anti VÕT-ile üle Värska turismibaas, mis jäi peamiseks kursuste läbiviimise paigaks enam kui 30 aastaks. 1960. aastate lõpus alustati õpetajate kvalifikatsiooni tõstmiseks mitmeastmelise kursuste süsteemi väljatöötamist. 1962. aastal Tartu Riikliku Ülikooli pedagoogika kateedri poolt ellu kutsutud õpetajate uurimiskursuste baasil loodi 1972. aastal VÕT-i juurde senini tegutsev Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut (ÜPUI). Selle töös osalenute uurimused on avaldatud kogumikes Nõukogude Pedagoogika ja Kool (alates 1990 Eesti Pedagoogika ja Kool). 1989 reorganiseeriti VÕT Eesti Hariduse Arenduskeskuseks.